kui pean ühest konkreetsest
aiast möödaminemiseks enne
seisatama sest arvan et aias
liiga erksalt põlevad lambid
meenutavad mulle autotulesid
ilgelt nõme on see
kui hommikuti enda
plärisevat äratuskella
vähemalt 7 korda
mõttes mõrvan
ja see heli mida tekitab
mu väsinud jalg kui
17 pimedat astet
läbima pean
tunnen end kui närvihaige
kui külmkapi kõrval
võileiba tehes keegi
teeb külmkapiukse lahti
ja virutab selle kinni nii
et kogu see toidulõhn
mulle näkku pahiseb
ja see et ma ei suuda
kunagi enda unistamist
peatada ja tohutu
mõttelend ei katke
on nii nõme
närvi ajab hetk mil
su lõhn kaob mu
riietelt
ja hommikused
ihahood
kõige enam ajavad mind närvi
inimesed kes vinguvad ja see
et ma ei suuda seda luulet
formuleerida
tegelikult
on kõik
hästi
ja ma olen väga õnnelik
